Kolhoosidest võitis Võhandu kolhoos (esimees K. Paal, parteisekretär H. Lindmets, komsomolisekretär A. Jahu, ametiühingukomitee esimees V. Kiilu, peazootehnik H. Paal, peaveterinaararst J. Põld). Majand täitis piima kogutoodangu plaani 102,6 % ja liha kogutoodangu plaani 109,6 %. Kolme aasta keskmisega võrreldes suurenes loomakasvatussaaduste müük 10 %.
Allikas: Töörahva Elu, 03.04.1983.
Viimaste aastate jooksul on kolhoosis muutumatuks jäänud vist ainult esimehe Arnold Vungi naeratus. Ikka laiasuuline, valgehambuline. Pikal mehel on pikad sammud, kuid ikkagi ei jõuaks ta auto abita päevaga kõiki brigaade läbi käia. Kuusalu brigaadis on vaja läbi arutada agronoom Fernanda Otsaga kasvuhoonete bloki 3. osa ekspluateerimise küsimus, Allika brigaadis on 1961. aastal valminud tärklisetehas. 300 tonni tärklist on esimese aasta toodang, see pole kindlasti piir! Kiiu brigaadis asub kolhoosi kontor, siin on kolhoosielu «staap».
“Lõpp-peatus – Kuusalu”, A. Kuusemäe, Kodumaa, 23.05.1962
Kuremaa Sovhoostehnikums valmistatakse ette keskharidusega agronoome, kes asuvad tööle brigadiride, osakonnajuhatajate ja agronoomidena ning võivad edasi õppida kõigis meie maa kõrgemates õppeasutustes. Õppeaeg tehnikumis on 3,5 aastat. Lisaks agronoomi kutsele saavad lõpetajad traktoristi, autojuhi ning mootorrattajuhi loa.
Tehnikumis antakse koht ühiselamus, toitlustatakse, stipendium on 20–25 rbl. kuus. Vastu võetakse noormehi ja tütarlapsi, kes on lõpetanud 8-klassilise kooli (kuni 30 aasta vanuseni). Keskkooli lõpetanuid võetakse vanematele kursustele ilma eksamiteta. Sisseastumiseksamid (eesti keeles ja matemaatikas) koos eelneva konsultatsiooniga toimuvad 21.–25. augustini.
Kuremaale õppima asujatel esitada direktori nimele avaldus, kooli lõputunnistus (originaal elulookirjeldus, iseloomustus koolist, arstitõend vorm nr. 286 ja kolm fotot mõõdus 3×4 sm.
Allikas: Võitlev Sõna, nr. 73, 22 juuni 1967
Räpina metsamajand moodustati Võrumaa Metsatööstuskeskuse põhjal ja kirdeosa metskondade baasil 1947. aastal. Esialgu sai nimetuseks Veriora metsamajand, sest keskus oli plaanis luua Veriorale. Veriora metsamajand nimetati Räpina metsamajandiks 1966. aastal. Ümbernimetamine oli hädavajalik, sest segadust tekitas Veriora metsamajand Räpina lähedal ja Veriora metsapunkt Verioral. 1981. aastal anti metsamajandile näidismetsamajandi nimetus.
Räpina metsamajandi metsapunkti tootmiskompleksi väljaehitamist Räpina-Raigla maantee äärde alustati 1967. aastal. Esimesena valmis metsapunkti kontor ja täistüvede järkamise estakaad. 1980ndate keskpaigaks oli välja ehitatud suur puidutöötlemiskompleks, kus valmistati ajamaju, monteeritavaid elamuid, sise- ja aiamööblit. puittaarat jms. Parimatel aastatel oli Räpina NMMis töötajaid üle 700. Räpina Näidismetsamajand likvideeriti 1992. aastal.
ETKVL Jõgeva Leivakombinaadi Kallaste tsehh.
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Harju Kolhooside Ehituskontori (Harju KEK) tehnotalituse hoone asus Keilas Paldiski maantee ääres KEKi tööstusrajoonis. Hoone projekteerisid arhitektid Ain Padrik ja Rein Tomingas, sisearhitektiks oli Rein Laur. Hoone projekt valmis 1979. aastal, hoone ise 1985. aastal.
1985. aasta parimaks ehitusobjektiks valitud hoone oli omapärane, rõhutatult avatud betoonkarkassiga, puhasvuuk-silikaatmüüritisega konstruktivistlik-tehnitsistlik ehitis. Interjööris rõhutasid konstruktivistlikku iseloomu lae all peitmata kujul jooksvad kommunikatsioonitorud, mis mõjusid omaette sisekujunduselementidena. Läbivalt oli kasutatud valgusšahte ning avatud ruumilahendusi. Hoone interjööris kasutati spetsiaalselt hoone jaoks valmistatud valgusteid ning mööblit.
Omanäoline hoone lammutati 2021. a alguses hoolimata arhitektuuriekspertide ning muinsuskaitsjate vastuseisule. Hoone kaitse alla võtmise algatus vahetult enne lammutustööde algust ei leidnud Kultuuriministeeriumi poolt toetust.
Kasutatud allikad: Eesti arhitektuur,3. Tln “valgus”, 1997.
1963. aastal Paide rajoonis tegutsenud kaheksa võitööstuse alusel moodustatud Paide Piimatoodete Kombinaadi (PTK) loomisel kerkis päevakorda vajadus uue kombinaadihoone ja kesktööstuse järele. Üle 10 aasta hiljem, 1975. aastal algas uue moodsa sisseseadega piimatööstuskombinaadi ehitus Paidesse Päärma tee äärde. Tootmine, mis enne oli käinud Paide PTK tsehhides, koondati järk-järgult Paidesse ning selle tulemusel kaotasid Ambla ja Koigi piimatööstusasulana oma senise tähtsuse, täispiima- ja koorepulbri tootmine jätkus vaid Järva-Jaani tsehhis.
Uue tootmiskompleksi esimene järk alustas tööd 1979. aastal: märtsis hakati tootma lõssipulbrit, aprillis võid ning juunis täispiimatooteid ja lahjasid piimatooteid. Paide täispiimaasendajate tehas oli esimene omalaadne NSV Liidus.
1978. aasta juulis toodi Paidesse Rootsi firma Alfa Laval Emmentali-tüüpi plokkjuustu tootmise seadmed. Emmentali-tsehh avati pidulikult 1980. a detsembris. 1981. aasta 19. veebruaril valmis Paide juustutsehhis esimene tegu Emmentali (tollal Šveitsi) plokkjuustu.
Kuni 80ndate lõpuni kasutati Eesti NSV piimatööstustes peamiselt NSV Liidus valmistatud seadmeid, kuid alates 1991. aastast ei saadud neile enam tagavaraosi. Sama oli pakkematerjaliga, mis seni saabus NSV Liidu tehastest. Olukorrast tulenevalt võttis Paide Piimakombinaat esimesena Eestis 1991. aastal kasutusele kaks Rootsi päritolu tetrapakendi liini (0,2- ja 1-liitrine pakend) – vastavalt koore- ja piimapakend.
1994. a sügisel erastati RAS Paide Piimakombinaadi 51 protsendi aktsiad maakonna viie suure majandi moodustatud aktsiaseltsile Paide Piimatööstus. Ettevõtte olukord oli konkurentsiteihedal turul väga keeruline, mistõttu otsustasid Paide, Põlva ja Viljandi piimakombinaadid konkurentsiolukorra parandamiseks alustada koostööd. 1996. aastal ühinesid need kolm ettevõtet ning sündis aktsiaselts Ühinenud Meiereid.
Paaril esemesel aastal oli suurettevõte üliedukas: osteti kokku 40 protsenti Eestis varutavast piimast. Toodangut anti Meieri kaubamärgi all. Ettevõtte käibest moodustas eksport Venemaale kuni 73 protsenti. 1998. aasta suvel kukkus kokku Vene turg ning seni vaid Venemaa turule orienteerunud Ühinenud Meiereide kahjumiks kujunes 87,7 miljonit krooni. 2000. aasta veebruaris algatas Hansapank võlausaldajana ettevõtte ülevõtmise ja määras ametisse omad juhid. 2002. aastal kulutati välja ASi Ühinenud Meiereid pankrot.
2002. aastal võttis endise Paide piimakombinaadi kinnistud ja seadmed rendile AS Kalev, sama aasta sügisel müüs Hansapank 45 miljoni krooni eest Kalevile ka piimakombinaadi varad. 2003. aasta kevadest sai endisest piimakombinaadist AS Kalev Paide Tootmine. Tehases valmistati peamiselt täispiima- ja lõssipulbrit, võid ja võisegusid ning kõrgpastööritud piima Milla kaubamärgi all. Toodangut turustati peamiselt Euroopa Liidu riikides.
Aastat 2011 võib pidada ajaks, kui aktiivne tootmine Prääma tee 11 asuvas kombinaadis lõppes ning aktsiaselts Tere kolis oma tootmise Paidest ja Tallinnast Viljandisse ja Põlvasse. Kombinaadi maa-ala koos hoonetega müüdi kinnisvaraarendusettevõtetele. Peale ligi kümne aasta pikkust tühjana seismist lammutati esmalt 2019. a suvel Paide piimakombinaadi kontorihoone ning 2020. a sügiseks ka nõukogudeaegsed tootmishooned.
Refereeritud ajalehest Järva Teataja: “Paide piimakombinaat: julged otsused tõid kuulsuse, kehvad otsused languse”. 26. oktoober 2019, Merit Männi.
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Valga Kolhooside Ehituskontori (Valga KEK) haldushoone asub Tõrva äärelinna KEKi tööstusrajoonis. Hoone valmis 1976. aastal, arhitekt Arvi Aasma, sisearhitekt Taevo Gans. Kompaktne 6korruseline lintakendega tornehitis on projekteeritud ja ehitatud ajastule iseloomulikus laadis. Hoone on vertikaalseks dominandiks ümbritsevas maastikus ja tööstushoonete ansamblis.
Hoone on põhiplaanilt ruudukujuline, fassaadi elustavad postidele toetuv esimene korrus ja selle avar klaaspind. Trepikoda, lift ja sanitaarsõlmed paiknevad hoone keskel, perimetraalselt ümber koridori asuvad kolmel korrusel töökabinetid, V korrusel tehniline raamatukogu ning arhiiv, VI korrusel avar saal koos baari ning puhkeruumidega.
Peale KEKi süsteemi likvideerimist 1991. aastal tegutses hoones mõne aasta vältel aktsiaselts TEK Tõrva Ehituskoondis. Tänaseks on hoone oma algse funktsiooni minetanud. Kasutusel on vaid I korrusel asuvad kontoriruumid, ülejäänud majast on küte ja elekter välja lülitatud. Omaniku plaan on hoone renoveerida.
Allikas: Eesti arhitektuur 4, Tln “Valgus”, 1999
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Rapla Kolhooside Ehituskontori (Rapla KEK) haldushoone asub Raplas Mahlamäe ja KEK-i elurajooni vahelisel pargialal. Hoone on unikaalse ja silmapaistva arhitektuuriga ehitis Eesti arhitektuuriajaloos ning omanäoline näide Eesti maa-arhitektuuri paremikust. Hoone arhitekt on Toomas Rein, sisearhitekt Aulo Padar. Hoone valmis 1977. aastal ning oli kuni 1992. aastani kasutusel Rapla KEKi haldushoonena. Hoonet iseloomustab ajastule omane Nõukogude Eesti modernismi tehnofuturistlik suundumus ning Lääne firmadele sarnane korporatiivse identiteedi väljendamine arhitektuuris.
2015. aastal tunnistati see ühe esimese Eesti NSV aegse kolhoosiehitusobjektina kultuurimälestiseks.[1] Aastal 2021 nimetas Eesti Arhitektide Liit Rapla KEKi halduskoone 20. sajandi kümne tunnustamisväärse arhitektuuriobjekti hulka kuuluvaks.[2]
KEKi tegevuse lõppemisel 1992. aastal moodustus selle osakondadest mitmeid eraettevõtteid, mis asusid hoones ruume
rentima. Alates 1993. aastast haldab hoonet ettevõte Okta Centrum AS. Tänaseks on hoone täielikult amoritiseerunud, üürnikud välja kolinud ning omaniku otsusel ka küte välja lülitatud.
Allikas: Muinsuskaitseamet. Rapla KEK’i haldushoone eksperthinnang.
1899. aastal asutasid kolm baltisakslast – Karl von Lueder, Emil Graf Ingelström ja Karl Otto Baron Stackelberg-Riesenberg Kohila mõisa (saksa k Koil) juurde ettevõtte Aktiengesellschaft der Holzstoff- und Kartonfabrik „Koil“ (Kohila puumassi ja -papitehase aktsiaselts). Aktsiaseltsi põhikapitaliks oli 500 000 kuldrubla ehk 2000 aktsiat á 250 rubla. Kohila mõisalt osteti 40 000 kuldrubla eest tööstushooned koos selle alla jääva maa-ala ning turbarabaga.
Vabrikus töötas u 60 inimest. Aastatoodang oli 70 000 puuda (u 1147 tonni) puitmassi ja umbes 9000 rubla väärtuses kartongi. Arvestades Venemaa turu nõudmisi, võeti 12. detsembril 1906 aktsionäride erakorralisel koosolekul vastu otsus ehitada kartongivabrik ümber paberivabrikuks. Vabriku ümberehitamisega alustati 1907. a veebruaris, käikulaskmine oli sama aasta septembris. Ettevõtte ametlikuks nimetuseks sai Aktiengesellschaft der Papierfabrik „Koil“ (Aktsiaselts Kohila Paberivabrik).
Vabrikul olid esindused peale Tallinna veel mitmel pool mujal: Riias Treffin, Varssavis Glücksberg, Peterburis Pumpjansky ja Moskvas kaubamaja Vennad Dienesnann & Ko. Spetsiaalsed esindused manufaktuur- ja tapeedipaberi realiseerimiseks asusid Harkovis (Karl Kusmann), Kiievis (Bord ja Zetlin), Odessas (Gintzburg) ning Vilniuses (Goron).
Kuni 1908. aastani veeti tooraine raudteejaamast vabrikusse, ning valmistoodang vabrikust raudteejaama hobustega. 1908. aastal ehitati vabrikusse raudteejaamast haruraudtee. 1912. a osteti vabrikule esimene 30-hobujõuline auruvedur.
Esimese maailmasõja periood oli vabrikule raske. Suuri probleeme oli toormaterjali saamisega. 1918. aasta veebruaris jäi vabrik seisma – revolutsiooniga kaasnenud segadus oli viinud kaosesse Venemaa turu. Vabrik õnnestus taas käivitada alates 1920. aasta juunis. Majanduslike olude paranemisel jätkati järk-järgult vabriku rekonstrueerimist. Vaatamata üleüldisele majanduskriisile ja muudele probleemidele tugevnes aktsiaselts aasta-aastalt. 1924. aastaks saavutati jälle parimate aastate toodangu tase.
1940. a juulis natsionaliseeriti Nõukogude võimu poolt ka Kohila paberivabrik. Aastatel 1941-1944 töötas vabrik Saksa okupatsiooni tingimustes nime all Ostland Faser-Gesellschafft m.b.H. Werk: Papierfabrik „Koil“. Nõukogude perioodil oli ettevõtte nimeks Kohila Paberivabrik. 1971. aastal töötas vabrikus umbes 350 töölist. Toodeti trüki- ja kirjutuspaberit, koolivihikuid, tapeeti ning paberkotte.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel 1991. aasta augustist kandis vabrik lühikest aega nime riiklik akstsiaselts (RAS) Koil. Aastatel 1994–1999 tegutseti nime all aktsiaselts Kohila Paberivabrik. Siis tehas pankrotistus ja ettevõtte omandas Norra firma AS Lindegaard. 2003. aastal sai vabriku omanikuks Ameerika kontsern Smead. 2008. aastal müüs Smead oma Euroopa haru hollandlastele, Eesti tehas suleti.
Alates 2021. a tegutseb vabriku vanas osas MTÜ Kohila Paberivabrik eesmärgiga on luua kogukondlik multifunktsionaalne kogukonna- ja kultuurikeskus ajalooliste Kohila Paberivabriku ruumidesse.
Refereeritud aadressilt www.kohilapaberivabrik.ee
1794. aastal käivitas Carl Philip Amelung Viljandimaal Meleski külas oma teise klaasivabriku. Sellest sai 19. sajandi Baltikumi suurim klaasikoda. Vabrik töötas lakkamatult alates loomisest kuni 1914. aastani, mil see tooraine puudumise tõttu kuueks aastaks seiskus. 1920. aastate algul renditi Meleski vabrik Johannes Lorupile, kel õnnestus tehas majanduslikest raskustest välja tuua. 1929. aastaks oli töötajate arv kasvanud juba kahesajale kuid 1929. alanud üleilmne majanduskriis ei läinud mööda Meleski vabrikustki. Tootmine vähenes, sest pudelite ja purkide tellijad olid samuti majandusraskustes. 1932. a rentis J. Lorup Tallinnas Koplis tühjana seisnud vabrikuhoone, kuhu võttis kaasa suure osa Meleski vabriku sisseseadest ja töölistest. Meleskis jätkus lihtsama klaastaara valmistamine Meleski Klaasivabrik OÜ nime all.
Pudelite-purkide valuvormid olid võrreldes valmistoodanguga suhteliselt kallid, seetõttu kasutati samu vorme pikki aastaid ning erinevate tooteliikide jaoks kujunesid välja kindlad valmistajad. Näiteks 1920ndatel valmistas suure osa Eesti alkoholitootjatele vajamineva taara Eesti Klaasitööstuse AS (EKO) Eidaperes. Kui Eidapere tehas majanduskriisi tõttu suleti, läks suurem osa tootmisest üle Meleski klaasitehasesse. Väiksemate partiide osas pakkus Meleskile konkurentsi Tartu Klaasivabrik.
1940. aasta juunis natsionaliseeriti Lorupi, Meleski ja Tartu klaasivabrikud. Need liideti üheks riiklikuks ettevõtteks, mille uueks nimeks sai Tarbeklaas. Endisele Lorupi vabrikule Tallinnas jäi uues ettevõttes juhtiv roll. 1960. aastal ühendati hääbuma kippuva tootmismahuga Meleski Klaasivabrik Tartu Ehitusmaterjalide Tehasega (TET). Eesti klaasitööstuse ühest tähtsaimast tehasest sai tagasihoidliku tiitliga Tartu Ehitusmaterjalide Tehase Meleski klaasitsehh. Valmistati peamiselt pruunist klaasist alkoholipudeleid, piimapudeleid ja tehnilist taarat kuid vähesel määral ka pressklaasist nõusid. 1978. aastal valmistati Meleskis 11,7 milj pudelit, lisaks 0,8 milj ühikut tehnilist taarat.
1987-1988. a rekonstrueeriti Meleski klaasitsehh kuid vaid mõni aasta hiljem lõpetati Meleskis klaasitootmine ning vabrik seadistati ümber paneelelamute ehituses kasutatava tihendmaterjali poroisooli tootmiseks. Peale riigikorra muutust 1991. aastal Meleski toodangule ostjaid ei leidunud ning kogu Meleski tsehh suleti. Täna seisab vabrikuhoone tühjana.
Allikad: Tartu Ehitusmaterjalide Tehas, Kirnal, Vaigla, Tln “Eesti Raamat”, 1986; Ruussaar, A., Võsaklaasist kristallini, 2006; Ruussaar, A., Klaasimeistrid, Äripäeva kirjastus, 2021.
