Kolhoosidest võitis Võhandu kolhoos (esimees K. Paal, parteisekretär H. Lindmets, komsomolisekretär A. Jahu, ametiühingukomitee esimees V. Kiilu, peazootehnik H. Paal, peaveterinaararst J. Põld). Majand täitis piima kogutoodangu plaani 102,6 % ja liha kogutoodangu plaani 109,6 %. Kolme aasta keskmisega võrreldes suurenes loomakasvatussaaduste müük 10 %.
Allikas: Töörahva Elu, 03.04.1983.
Viimaste aastate jooksul on kolhoosis muutumatuks jäänud vist ainult esimehe Arnold Vungi naeratus. Ikka laiasuuline, valgehambuline. Pikal mehel on pikad sammud, kuid ikkagi ei jõuaks ta auto abita päevaga kõiki brigaade läbi käia. Kuusalu brigaadis on vaja läbi arutada agronoom Fernanda Otsaga kasvuhoonete bloki 3. osa ekspluateerimise küsimus, Allika brigaadis on 1961. aastal valminud tärklisetehas. 300 tonni tärklist on esimese aasta toodang, see pole kindlasti piir! Kiiu brigaadis asub kolhoosi kontor, siin on kolhoosielu «staap».
“Lõpp-peatus – Kuusalu”, A. Kuusemäe, Kodumaa, 23.05.1962
Kuremaa Sovhoostehnikums valmistatakse ette keskharidusega agronoome, kes asuvad tööle brigadiride, osakonnajuhatajate ja agronoomidena ning võivad edasi õppida kõigis meie maa kõrgemates õppeasutustes. Õppeaeg tehnikumis on 3,5 aastat. Lisaks agronoomi kutsele saavad lõpetajad traktoristi, autojuhi ning mootorrattajuhi loa.
Tehnikumis antakse koht ühiselamus, toitlustatakse, stipendium on 20–25 rbl. kuus. Vastu võetakse noormehi ja tütarlapsi, kes on lõpetanud 8-klassilise kooli (kuni 30 aasta vanuseni). Keskkooli lõpetanuid võetakse vanematele kursustele ilma eksamiteta. Sisseastumiseksamid (eesti keeles ja matemaatikas) koos eelneva konsultatsiooniga toimuvad 21.–25. augustini.
Kuremaale õppima asujatel esitada direktori nimele avaldus, kooli lõputunnistus (originaal elulookirjeldus, iseloomustus koolist, arstitõend vorm nr. 286 ja kolm fotot mõõdus 3×4 sm.
Allikas: Võitlev Sõna, nr. 73, 22 juuni 1967
A. H. Tammsaare kolhoos asus Paide rajoonis Albu külanõukogus. Kolhoosi keskasula oli Albu. Kolhoosi pindala oli 7100 ha.
Raikküla kolhoosi kontori-klubihoone (arhitekt Ain Padrik, sisearhitekt Aet Kuusik) on üks silmapaistvamatest postmodernistliku maa-arhitektuuri näidetest Eestis. Hoone paikneb nüüdisaegse elamutsooni ja ajaloolise mõisakompleksi vahel. Dialoogis Raikküla mõisaansambliga põimib see klassitsistlikule arhitektuurile viitavaid (sambad, frontoonid, pilastrid) ja kolhoosiaegsele tüüparhitektuurile omaseid elemente. Hoone vormi muudavad suursuguseks mõisalik sissepääs ja madalamad külgtiivad, millest üks pool oli planeeritud kontoriks ja teine klubiks koos avara saali ja kohvikuga.
Keskuse raamatukogu paiknes kabelit meenutavas kammersaalis, mille ruumiidee algne viib tagasi mõisaarhitektuuri traditsioonideni. Hoone vestibüüli sisenejale avaneb vaade Dolores Hoffmanni värvikirevatele, stiliseeritud Eesti maastikku kujutavatele vitraažidele, mis kitsaste aknaavadena läbi mitme korruse kõrguvad. Vitraažidel on kujutatud rookatusega rehielamut ja õunapuuoksa, rohelisi aasasid ja voolavaid siniseid jõgesid ning mustavalgekirjut lehmakarja.
Pärast kolhoosiaja lõppu võttis Raikküla kolhoosi vara üle OÜ Raikküla Farmer. Ettevõtte juhi Tõnu Rahula eestvedamisel said teoks hoone renoveerimistööd 2018. aastal. Terviklikult säilinud vitraaži peetakse endise hoone uhkuseks.
Refereeritud: Anna-Liiza Izbaš, Raikküla kolhoosikeskuse vitraažid ja raamatukogu kompositsioonid, Näitus „Monumentaal- dekoratiivkunst Nõukogude Eestis”
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Harju Kolhooside Ehituskontori (Harju KEK) tehnotalituse hoone asus Keilas Paldiski maantee ääres KEKi tööstusrajoonis. Hoone projekteerisid arhitektid Ain Padrik ja Rein Tomingas, sisearhitektiks oli Rein Laur. Hoone projekt valmis 1979. aastal, hoone ise 1985. aastal.
1985. aasta parimaks ehitusobjektiks valitud hoone oli omapärane, rõhutatult avatud betoonkarkassiga, puhasvuuk-silikaatmüüritisega konstruktivistlik-tehnitsistlik ehitis. Interjööris rõhutasid konstruktivistlikku iseloomu lae all peitmata kujul jooksvad kommunikatsioonitorud, mis mõjusid omaette sisekujunduselementidena. Läbivalt oli kasutatud valgusšahte ning avatud ruumilahendusi. Hoone interjööris kasutati spetsiaalselt hoone jaoks valmistatud valgusteid ning mööblit.
Omanäoline hoone lammutati 2021. a alguses hoolimata arhitektuuriekspertide ning muinsuskaitsjate vastuseisule. Hoone kaitse alla võtmise algatus vahetult enne lammutustööde algust ei leidnud Kultuuriministeeriumi poolt toetust.
Kasutatud allikad: Eesti arhitektuur,3. Tln “valgus”, 1997.
Paide rajooni 9. Mai kolhoos oli omaaegne Eesti NSV näidismajand, kuhu toodi põllumajanduse edusammudega tutvuma külalisi nii NSV Liidust kui välismaaltki. Kolhoosi külastasid eri aegadel ka Nõukogude Liidu juhid Juri Andropov ja Mihhail Gorbatšov.
9. Mai kolhoos asutati 1949. aastal (esialgse nimega Koit) ning aastate jooksul liideti sellega mitu väikemajandit. Kolhoosi esimees oli 1954. aastast peale Endel Lieberg, kes pälvis töötulemuste eest neljal korral Lenini ordeni (1965, 1971, 1977, 1987) ning kahel korral sotsialistliku töö kangelase aunimetuse (1971 kaheksanda viisaastaku töötulemuste eest ja 1987 seoses Gorbatšovi visiidiga). 1991. aastal nimetati kolhoos ümber Väätsa ühismajandiks. 1996. loodi aktsiaselts Väätsa Agro, mida juhtis kuni 2006. aastani endine kolhoosiesimees Endel Lieberg.
Kolhoosi keskasula asus Väätsal ajaloolise Väätsa (saksa k Waets) mõisa keskuses. Mõisa tall-tõllakuur rekonstrueeriti 1980ndatel aastatel võõrastemajaks kolhoosi tähtsate külaliste tarbeks. Võõrastemajas on avarad puhkeruumid koos toitlustustamise abiruumidega, saun ning numbritoad. Läbi kahe korruse avatud planeeringuga peosaali kaminaseina kaunistab Urve Dzidzaria 1986-1988 loodud 26 m² fresko “Aeg elada Maa peal”. Lisaks ajaloolistele Eesti kultuuri suurkujudele on freskol kujutatud kolhoosi juhtfiguure koos pereliikmetega, sealhulgas esimees Endel Liebergi ja tema abikaasat.
Allikas: Vikipeedia
Harju rajooni Loksa kolhoosi keskusehoone (autor Krista Karu, RPI Eesti Maaehitusprojekt, 1976) valmis 1981. aastal Loksa-Ilumäe maantee äärees Vihasoo külas. Neofunktsionalistlikus stiilis skulpturaalne ümarnurkadega hoone asub eraldatuna männikus, suurest teest eemal. Hoone koosneb kahest plokist – 2korruseline osa oli ette nähtud kolhoosi kontorile, sellega liituv ühekorruseline osa oli mõeldud postkontorile ja teenindustöökodadele. Hoone ehitas Harju KEK.
Algselt postkontoriks ja teenindusruumideks projekteeritud hoone osa muudeti kolhoosi juhtkonna muudatusettepaneku alusel ehituse käigus vastavalt kaminaruumiga saunaks ja väikeseks saaliks. Hoone on valitud Eesti NSV aasta ehitiseks ja seda tähistab hoone ette paigutatud skulptuur.
Hoone oli kasutusel alates 1982. aastast kuni kolhoosikorra lagunemiseni Loksa kolhoosi keskusehoonena. 1992-1999 seisis
hoone tühjana. 1990 aastate lõpul omandas Vihasoo kolhoosi keskusehoone Eesti Evangeelne Luteriusu Kirik ning hoonet üritati mõned aastad hoida käigus koolituskeskusena. Hetkel seisab hoone tühjana ja on avariilises seisus.
Allikas: Eesti Arhitrktuur, Tallinn “Valgus” 1999
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Valga Kolhooside Ehituskontori (Valga KEK) haldushoone asub Tõrva äärelinna KEKi tööstusrajoonis. Hoone valmis 1976. aastal, arhitekt Arvi Aasma, sisearhitekt Taevo Gans. Kompaktne 6korruseline lintakendega tornehitis on projekteeritud ja ehitatud ajastule iseloomulikus laadis. Hoone on vertikaalseks dominandiks ümbritsevas maastikus ja tööstushoonete ansamblis.
Hoone on põhiplaanilt ruudukujuline, fassaadi elustavad postidele toetuv esimene korrus ja selle avar klaaspind. Trepikoda, lift ja sanitaarsõlmed paiknevad hoone keskel, perimetraalselt ümber koridori asuvad kolmel korrusel töökabinetid, V korrusel tehniline raamatukogu ning arhiiv, VI korrusel avar saal koos baari ning puhkeruumidega.
Peale KEKi süsteemi likvideerimist 1991. aastal tegutses hoones mõne aasta vältel aktsiaselts TEK Tõrva Ehituskoondis. Tänaseks on hoone oma algse funktsiooni minetanud. Kasutusel on vaid I korrusel asuvad kontoriruumid, ülejäänud majast on küte ja elekter välja lülitatud. Omaniku plaan on hoone renoveerida.
Allikas: Eesti arhitektuur 4, Tln “Valgus”, 1999
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Rapla Kolhooside Ehituskontori (Rapla KEK) haldushoone asub Raplas Mahlamäe ja KEK-i elurajooni vahelisel pargialal. Hoone on unikaalse ja silmapaistva arhitektuuriga ehitis Eesti arhitektuuriajaloos ning omanäoline näide Eesti maa-arhitektuuri paremikust. Hoone arhitekt on Toomas Rein, sisearhitekt Aulo Padar. Hoone valmis 1977. aastal ning oli kuni 1992. aastani kasutusel Rapla KEKi haldushoonena. Hoonet iseloomustab ajastule omane Nõukogude Eesti modernismi tehnofuturistlik suundumus ning Lääne firmadele sarnane korporatiivse identiteedi väljendamine arhitektuuris.
2015. aastal tunnistati see ühe esimese Eesti NSV aegse kolhoosiehitusobjektina kultuurimälestiseks.[1] Aastal 2021 nimetas Eesti Arhitektide Liit Rapla KEKi halduskoone 20. sajandi kümne tunnustamisväärse arhitektuuriobjekti hulka kuuluvaks.[2]
KEKi tegevuse lõppemisel 1992. aastal moodustus selle osakondadest mitmeid eraettevõtteid, mis asusid hoones ruume
rentima. Alates 1993. aastast haldab hoonet ettevõte Okta Centrum AS. Tänaseks on hoone täielikult amoritiseerunud, üürnikud välja kolinud ning omaniku otsusel ka küte välja lülitatud.
Allikas: Muinsuskaitseamet. Rapla KEK’i haldushoone eksperthinnang.
“Estonia” kolhoos oli Paide rajoonis tegutsenud kolhoos ja üks Eesti NSV edukamaid ühismajandeid. Kolhoosi kontor asus Oisu alevikus. Aastail 1949–1989 oli kolhoosi esimeheks Heino Marrandi, kes pälvis töö eest kahel korral Lenini ordeni, ühel korral sotsialistliku töö kangelase aunimetuse ja Eesti NSV teenelise põllumajandustöötaja aunimetuse. 1993. aastal moodustati likvideeritud kolhoosi asemele osaühing Estonia, mis on tänaseni üks suuremaid põllumajandusettevõtteid Eestis.
Allikas: Vikipeedia
