1899. aastal asutasid kolm baltisakslast – Karl von Lueder, Emil Graf Ingelström ja Karl Otto Baron Stackelberg-Riesenberg Kohila mõisa (saksa k Koil) juurde ettevõtte Aktiengesellschaft der Holzstoff- und Kartonfabrik „Koil“ (Kohila puumassi ja -papitehase aktsiaselts). Aktsiaseltsi põhikapitaliks oli 500 000 kuldrubla ehk 2000 aktsiat á 250 rubla. Kohila mõisalt osteti 40 000 kuldrubla eest tööstushooned koos selle alla jääva maa-ala ning turbarabaga.
Vabrikus töötas u 60 inimest. Aastatoodang oli 70 000 puuda (u 1147 tonni) puitmassi ja umbes 9000 rubla väärtuses kartongi. Arvestades Venemaa turu nõudmisi, võeti 12. detsembril 1906 aktsionäride erakorralisel koosolekul vastu otsus ehitada kartongivabrik ümber paberivabrikuks. Vabriku ümberehitamisega alustati 1907. a veebruaris, käikulaskmine oli sama aasta septembris. Ettevõtte ametlikuks nimetuseks sai Aktiengesellschaft der Papierfabrik „Koil“ (Aktsiaselts Kohila Paberivabrik).
Vabrikul olid esindused peale Tallinna veel mitmel pool mujal: Riias Treffin, Varssavis Glücksberg, Peterburis Pumpjansky ja Moskvas kaubamaja Vennad Dienesnann & Ko. Spetsiaalsed esindused manufaktuur- ja tapeedipaberi realiseerimiseks asusid Harkovis (Karl Kusmann), Kiievis (Bord ja Zetlin), Odessas (Gintzburg) ning Vilniuses (Goron).
Kuni 1908. aastani veeti tooraine raudteejaamast vabrikusse, ning valmistoodang vabrikust raudteejaama hobustega. 1908. aastal ehitati vabrikusse raudteejaamast haruraudtee. 1912. a osteti vabrikule esimene 30-hobujõuline auruvedur.
Esimese maailmasõja periood oli vabrikule raske. Suuri probleeme oli toormaterjali saamisega. 1918. aasta veebruaris jäi vabrik seisma – revolutsiooniga kaasnenud segadus oli viinud kaosesse Venemaa turu. Vabrik õnnestus taas käivitada alates 1920. aasta juunis. Majanduslike olude paranemisel jätkati järk-järgult vabriku rekonstrueerimist. Vaatamata üleüldisele majanduskriisile ja muudele probleemidele tugevnes aktsiaselts aasta-aastalt. 1924. aastaks saavutati jälle parimate aastate toodangu tase.
1940. a juulis natsionaliseeriti Nõukogude võimu poolt ka Kohila paberivabrik. Aastatel 1941-1944 töötas vabrik Saksa okupatsiooni tingimustes nime all Ostland Faser-Gesellschafft m.b.H. Werk: Papierfabrik „Koil“. Nõukogude perioodil oli ettevõtte nimeks Kohila Paberivabrik. 1971. aastal töötas vabrikus umbes 350 töölist. Toodeti trüki- ja kirjutuspaberit, koolivihikuid, tapeeti ning paberkotte.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel 1991. aasta augustist kandis vabrik lühikest aega nime riiklik akstsiaselts (RAS) Koil. Aastatel 1994–1999 tegutseti nime all aktsiaselts Kohila Paberivabrik. Siis tehas pankrotistus ja ettevõtte omandas Norra firma AS Lindegaard. 2003. aastal sai vabriku omanikuks Ameerika kontsern Smead. 2008. aastal müüs Smead oma Euroopa haru hollandlastele, Eesti tehas suleti.
Alates 2021. a tegutseb vabriku vanas osas MTÜ Kohila Paberivabrik eesmärgiga on luua kogukondlik multifunktsionaalne kogukonna- ja kultuurikeskus ajalooliste Kohila Paberivabriku ruumidesse.
Refereeritud aadressilt www.kohilapaberivabrik.ee
