Kolhoosidest võitis Võhandu kolhoos (esimees K. Paal, parteisekretär H. Lindmets, komsomolisekretär A. Jahu, ametiühingukomitee esimees V. Kiilu, peazootehnik H. Paal, peaveterinaararst J. Põld). Majand täitis piima kogutoodangu plaani 102,6 % ja liha kogutoodangu plaani 109,6 %. Kolme aasta keskmisega võrreldes suurenes loomakasvatussaaduste müük 10 %.
Allikas: Töörahva Elu, 03.04.1983.
Viimaste aastate jooksul on kolhoosis muutumatuks jäänud vist ainult esimehe Arnold Vungi naeratus. Ikka laiasuuline, valgehambuline. Pikal mehel on pikad sammud, kuid ikkagi ei jõuaks ta auto abita päevaga kõiki brigaade läbi käia. Kuusalu brigaadis on vaja läbi arutada agronoom Fernanda Otsaga kasvuhoonete bloki 3. osa ekspluateerimise küsimus, Allika brigaadis on 1961. aastal valminud tärklisetehas. 300 tonni tärklist on esimese aasta toodang, see pole kindlasti piir! Kiiu brigaadis asub kolhoosi kontor, siin on kolhoosielu «staap».
“Lõpp-peatus – Kuusalu”, A. Kuusemäe, Kodumaa, 23.05.1962
Vold. Sassi nim. sovhoosis on seakasvatus üheks tulusamaks tootmisharuks. Kui 1956. a. saime iga 100 ha põllumaa kohta 34,7 ts sealiha (eluskaalus), siis 1957. a. juba 61,3 ts. Seakasvatusest saadud tulu moodustas 1957. a. umbes 50 protsenti sovhoosi üldkasumist. Esialgsed arvestused näitavad, et nuumsigade keskmiseks ööpäevaseks juurdekasvuks saime umbes 500 g, kusjuures sealiha omahinnaks oli 680 rubla tsentner.
Kuremaa Sovhoostehnikums valmistatakse ette keskharidusega agronoome, kes asuvad tööle brigadiride, osakonnajuhatajate ja agronoomidena ning võivad edasi õppida kõigis meie maa kõrgemates õppeasutustes. Õppeaeg tehnikumis on 3,5 aastat. Lisaks agronoomi kutsele saavad lõpetajad traktoristi, autojuhi ning mootorrattajuhi loa.
Tehnikumis antakse koht ühiselamus, toitlustatakse, stipendium on 20–25 rbl. kuus. Vastu võetakse noormehi ja tütarlapsi, kes on lõpetanud 8-klassilise kooli (kuni 30 aasta vanuseni). Keskkooli lõpetanuid võetakse vanematele kursustele ilma eksamiteta. Sisseastumiseksamid (eesti keeles ja matemaatikas) koos eelneva konsultatsiooniga toimuvad 21.–25. augustini.
Kuremaale õppima asujatel esitada direktori nimele avaldus, kooli lõputunnistus (originaal elulookirjeldus, iseloomustus koolist, arstitõend vorm nr. 286 ja kolm fotot mõõdus 3×4 sm.
Allikas: Võitlev Sõna, nr. 73, 22 juuni 1967
Sunila on legendaarse Soome disaineri Alvar Aalto kujundatud elamurajoon Kagu-Soomes, Kotka linna lähedal. Sunila tselluloositehase ja töölisasula ehitamist alustati 1936. aastal kaljusele ja seni asustuseta Pyötineni neemele. Paari aasta jooksul rajati uus raudteeharu, teedevõrk, kõrgepingeliinid ja muu vajalik taristu. Juba kahe aasta pärast andis tselluloositehas esimese tootangu.
Ehituse esimeses etapis valmis direktori villa Kantola, inseneride ridaelamu Rantala, meistrite ridaelamu Mäkelä, tööliste korterelamud Mäntylä ja Honkala. Hiljem lisandusid Puistola elamurajoon ning Kuusela (1947), Juurela ja Runkola (1952-1954).
Sunila on pea täielikult Alvar ja Aino Aalto poolt planeeritud töölisasula, mis on erakordselt hästi säilinud aritektuurne pärl. Sunila on muutunud omaette turismiatraktsiooniks arhitektuurihuviliste turistide hulgas.
The 3rd Peking to Paris rally 2007. Before the start of Padise-Kivitammi stage in Estonia.
A. H. Tammsaare kolhoos asus Paide rajoonis Albu külanõukogus. Kolhoosi keskasula oli Albu. Kolhoosi pindala oli 7100 ha.
The 7th Peking to Paris Motor Challenge 2019. Lunch brake at Halinga car museum.
Raikküla kolhoosi kontori-klubihoone (arhitekt Ain Padrik, sisearhitekt Aet Kuusik) on üks silmapaistvamatest postmodernistliku maa-arhitektuuri näidetest Eestis. Hoone paikneb nüüdisaegse elamutsooni ja ajaloolise mõisakompleksi vahel. Dialoogis Raikküla mõisaansambliga põimib see klassitsistlikule arhitektuurile viitavaid (sambad, frontoonid, pilastrid) ja kolhoosiaegsele tüüparhitektuurile omaseid elemente. Hoone vormi muudavad suursuguseks mõisalik sissepääs ja madalamad külgtiivad, millest üks pool oli planeeritud kontoriks ja teine klubiks koos avara saali ja kohvikuga.
Keskuse raamatukogu paiknes kabelit meenutavas kammersaalis, mille ruumiidee algne viib tagasi mõisaarhitektuuri traditsioonideni. Hoone vestibüüli sisenejale avaneb vaade Dolores Hoffmanni värvikirevatele, stiliseeritud Eesti maastikku kujutavatele vitraažidele, mis kitsaste aknaavadena läbi mitme korruse kõrguvad. Vitraažidel on kujutatud rookatusega rehielamut ja õunapuuoksa, rohelisi aasasid ja voolavaid siniseid jõgesid ning mustavalgekirjut lehmakarja.
Pärast kolhoosiaja lõppu võttis Raikküla kolhoosi vara üle OÜ Raikküla Farmer. Ettevõtte juhi Tõnu Rahula eestvedamisel said teoks hoone renoveerimistööd 2018. aastal. Terviklikult säilinud vitraaži peetakse endise hoone uhkuseks.
Refereeritud: Anna-Liiza Izbaš, Raikküla kolhoosikeskuse vitraažid ja raamatukogu kompositsioonid, Näitus „Monumentaal- dekoratiivkunst Nõukogude Eestis”
Räpina metsamajand moodustati Võrumaa Metsatööstuskeskuse põhjal ja kirdeosa metskondade baasil 1947. aastal. Esialgu sai nimetuseks Veriora metsamajand, sest keskus oli plaanis luua Veriorale. Veriora metsamajand nimetati Räpina metsamajandiks 1966. aastal. Ümbernimetamine oli hädavajalik, sest segadust tekitas Veriora metsamajand Räpina lähedal ja Veriora metsapunkt Verioral. 1981. aastal anti metsamajandile näidismetsamajandi nimetus.
Räpina metsamajandi metsapunkti tootmiskompleksi väljaehitamist Räpina-Raigla maantee äärde alustati 1967. aastal. Esimesena valmis metsapunkti kontor ja täistüvede järkamise estakaad. 1980ndate keskpaigaks oli välja ehitatud suur puidutöötlemiskompleks, kus valmistati ajamaju, monteeritavaid elamuid, sise- ja aiamööblit. puittaarat jms. Parimatel aastatel oli Räpina NMMis töötajaid üle 700. Räpina Näidismetsamajand likvideeriti 1992. aastal.
Tõravere observatooriumi ehitamist alustati 1958. aastal Tartust 22 km kaugusel asuvas Tõraveres. Asukohaks valiti Tõravere raudteejaamast ca 1 km kaugusel, linna ja asulate valgusreostusest eemal asuv Tuulemäe kõrgendik. Observatooriumi peahoone valmis 1963. aastal, observatooriumipargi pidulik avamine toimus 1964. aasta septembris.
Tõraveres paikneb Eesti suurim, 1,5-meetrise peegliga Aksel Kipperi nimeline teleskoop, mis on töös alates 1975. aastast.
Fotode autor Herman Kalmo
Tehase “Baltijets” ametiühingute komitee profülaktoorium “Põhjarannik” valmis Narva-Jõesuu rannikualale 1987. aastal. Hoone projekteerisid Moskva arhitektid M. Poduškin, S. Novikov. Punasest tellisest üheksakordse tornja mahuga magalale liituvad kahe- ja kolmekordsed mahud. Liigendatud mahte seovad ümara vormiga rõdupiirded.
2008. aastal Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti algatatud Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti raames läbi viidud inventariseerimise tulemusena tehti ettepanek võtta sanatooriumi “Põhjarannik” hoonetekompleks arhitektuurimälestisena kaitse alla, kui nõukogudeaegse kuurordiarhitektuuri näide.
Tänaseks on hoone kasutuseta ning tühjana seisunud üle 20 aasta. Näha on märke lagunemisest ja vandaalitsemisest, katusel ja rõdudel kasvavad 10meetrised männid ja kased.
Allikas: Eesti XX saj arhitrktuur. Ida-Virumaa
ETKVL Jõgeva Leivakombinaadi Kallaste tsehh.
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Harju Kolhooside Ehituskontori (Harju KEK) tehnotalituse hoone asus Keilas Paldiski maantee ääres KEKi tööstusrajoonis. Hoone projekteerisid arhitektid Ain Padrik ja Rein Tomingas, sisearhitektiks oli Rein Laur. Hoone projekt valmis 1979. aastal, hoone ise 1985. aastal.
1985. aasta parimaks ehitusobjektiks valitud hoone oli omapärane, rõhutatult avatud betoonkarkassiga, puhasvuuk-silikaatmüüritisega konstruktivistlik-tehnitsistlik ehitis. Interjööris rõhutasid konstruktivistlikku iseloomu lae all peitmata kujul jooksvad kommunikatsioonitorud, mis mõjusid omaette sisekujunduselementidena. Läbivalt oli kasutatud valgusšahte ning avatud ruumilahendusi. Hoone interjööris kasutati spetsiaalselt hoone jaoks valmistatud valgusteid ning mööblit.
Omanäoline hoone lammutati 2021. a alguses hoolimata arhitektuuriekspertide ning muinsuskaitsjate vastuseisule. Hoone kaitse alla võtmise algatus vahetult enne lammutustööde algust ei leidnud Kultuuriministeeriumi poolt toetust.
Kasutatud allikad: Eesti arhitektuur,3. Tln “valgus”, 1997.
Paide rajooni 9. Mai kolhoos oli omaaegne Eesti NSV näidismajand, kuhu toodi põllumajanduse edusammudega tutvuma külalisi nii NSV Liidust kui välismaaltki. Kolhoosi külastasid eri aegadel ka Nõukogude Liidu juhid Juri Andropov ja Mihhail Gorbatšov.
9. Mai kolhoos asutati 1949. aastal (esialgse nimega Koit) ning aastate jooksul liideti sellega mitu väikemajandit. Kolhoosi esimees oli 1954. aastast peale Endel Lieberg, kes pälvis töötulemuste eest neljal korral Lenini ordeni (1965, 1971, 1977, 1987) ning kahel korral sotsialistliku töö kangelase aunimetuse (1971 kaheksanda viisaastaku töötulemuste eest ja 1987 seoses Gorbatšovi visiidiga). 1991. aastal nimetati kolhoos ümber Väätsa ühismajandiks. 1996. loodi aktsiaselts Väätsa Agro, mida juhtis kuni 2006. aastani endine kolhoosiesimees Endel Lieberg.
Kolhoosi keskasula asus Väätsal ajaloolise Väätsa (saksa k Waets) mõisa keskuses. Mõisa tall-tõllakuur rekonstrueeriti 1980ndatel aastatel võõrastemajaks kolhoosi tähtsate külaliste tarbeks. Võõrastemajas on avarad puhkeruumid koos toitlustustamise abiruumidega, saun ning numbritoad. Läbi kahe korruse avatud planeeringuga peosaali kaminaseina kaunistab Urve Dzidzaria 1986-1988 loodud 26 m² fresko “Aeg elada Maa peal”. Lisaks ajaloolistele Eesti kultuuri suurkujudele on freskol kujutatud kolhoosi juhtfiguure koos pereliikmetega, sealhulgas esimees Endel Liebergi ja tema abikaasat.
Allikas: Vikipeedia
“Linnahalli arhitektuuri määras asukoht vanalinna ja mere vahel. Eesmärk oli teha mereäärsesse parki üks küngas, mille peal saab jalutada ning merd ja vanalinna vaadata. Saali kujuks valisime Kreeka amfiteatri, millest paremat pole veel leiutatud. Kahjuks ei lubanud selleaegne ehitustehnika põhjavee tasemest allapoole minna – seetõttu jäi amfiteatri kalle soovitust väiksemaks. 1983. aastal sai projekt Rahvusvahelise Arhitektide Liidu UIA kongressi näitusel “Interarch ’83” peapreemia ja kuldmedali.”
Raine Karbi tsiteering raamatust: Arhitekt Raine Karp, Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2016.
1963. aastal Paide rajoonis tegutsenud kaheksa võitööstuse alusel moodustatud Paide Piimatoodete Kombinaadi (PTK) loomisel kerkis päevakorda vajadus uue kombinaadihoone ja kesktööstuse järele. Üle 10 aasta hiljem, 1975. aastal algas uue moodsa sisseseadega piimatööstuskombinaadi ehitus Paidesse Päärma tee äärde. Tootmine, mis enne oli käinud Paide PTK tsehhides, koondati järk-järgult Paidesse ning selle tulemusel kaotasid Ambla ja Koigi piimatööstusasulana oma senise tähtsuse, täispiima- ja koorepulbri tootmine jätkus vaid Järva-Jaani tsehhis.
Uue tootmiskompleksi esimene järk alustas tööd 1979. aastal: märtsis hakati tootma lõssipulbrit, aprillis võid ning juunis täispiimatooteid ja lahjasid piimatooteid. Paide täispiimaasendajate tehas oli esimene omalaadne NSV Liidus.
1978. aasta juulis toodi Paidesse Rootsi firma Alfa Laval Emmentali-tüüpi plokkjuustu tootmise seadmed. Emmentali-tsehh avati pidulikult 1980. a detsembris. 1981. aasta 19. veebruaril valmis Paide juustutsehhis esimene tegu Emmentali (tollal Šveitsi) plokkjuustu.
Kuni 80ndate lõpuni kasutati Eesti NSV piimatööstustes peamiselt NSV Liidus valmistatud seadmeid, kuid alates 1991. aastast ei saadud neile enam tagavaraosi. Sama oli pakkematerjaliga, mis seni saabus NSV Liidu tehastest. Olukorrast tulenevalt võttis Paide Piimakombinaat esimesena Eestis 1991. aastal kasutusele kaks Rootsi päritolu tetrapakendi liini (0,2- ja 1-liitrine pakend) – vastavalt koore- ja piimapakend.
1994. a sügisel erastati RAS Paide Piimakombinaadi 51 protsendi aktsiad maakonna viie suure majandi moodustatud aktsiaseltsile Paide Piimatööstus. Ettevõtte olukord oli konkurentsiteihedal turul väga keeruline, mistõttu otsustasid Paide, Põlva ja Viljandi piimakombinaadid konkurentsiolukorra parandamiseks alustada koostööd. 1996. aastal ühinesid need kolm ettevõtet ning sündis aktsiaselts Ühinenud Meiereid.
Paaril esemesel aastal oli suurettevõte üliedukas: osteti kokku 40 protsenti Eestis varutavast piimast. Toodangut anti Meieri kaubamärgi all. Ettevõtte käibest moodustas eksport Venemaale kuni 73 protsenti. 1998. aasta suvel kukkus kokku Vene turg ning seni vaid Venemaa turule orienteerunud Ühinenud Meiereide kahjumiks kujunes 87,7 miljonit krooni. 2000. aasta veebruaris algatas Hansapank võlausaldajana ettevõtte ülevõtmise ja määras ametisse omad juhid. 2002. aastal kulutati välja ASi Ühinenud Meiereid pankrot.
2002. aastal võttis endise Paide piimakombinaadi kinnistud ja seadmed rendile AS Kalev, sama aasta sügisel müüs Hansapank 45 miljoni krooni eest Kalevile ka piimakombinaadi varad. 2003. aasta kevadest sai endisest piimakombinaadist AS Kalev Paide Tootmine. Tehases valmistati peamiselt täispiima- ja lõssipulbrit, võid ja võisegusid ning kõrgpastööritud piima Milla kaubamärgi all. Toodangut turustati peamiselt Euroopa Liidu riikides.
Aastat 2011 võib pidada ajaks, kui aktiivne tootmine Prääma tee 11 asuvas kombinaadis lõppes ning aktsiaselts Tere kolis oma tootmise Paidest ja Tallinnast Viljandisse ja Põlvasse. Kombinaadi maa-ala koos hoonetega müüdi kinnisvaraarendusettevõtetele. Peale ligi kümne aasta pikkust tühjana seismist lammutati esmalt 2019. a suvel Paide piimakombinaadi kontorihoone ning 2020. a sügiseks ka nõukogudeaegsed tootmishooned.
Refereeritud ajalehest Järva Teataja: “Paide piimakombinaat: julged otsused tõid kuulsuse, kehvad otsused languse”. 26. oktoober 2019, Merit Männi.
Harju rajooni Loksa kolhoosi keskusehoone (autor Krista Karu, RPI Eesti Maaehitusprojekt, 1976) valmis 1981. aastal Loksa-Ilumäe maantee äärees Vihasoo külas. Neofunktsionalistlikus stiilis skulpturaalne ümarnurkadega hoone asub eraldatuna männikus, suurest teest eemal. Hoone koosneb kahest plokist – 2korruseline osa oli ette nähtud kolhoosi kontorile, sellega liituv ühekorruseline osa oli mõeldud postkontorile ja teenindustöökodadele. Hoone ehitas Harju KEK.
Algselt postkontoriks ja teenindusruumideks projekteeritud hoone osa muudeti kolhoosi juhtkonna muudatusettepaneku alusel ehituse käigus vastavalt kaminaruumiga saunaks ja väikeseks saaliks. Hoone on valitud Eesti NSV aasta ehitiseks ja seda tähistab hoone ette paigutatud skulptuur.
Hoone oli kasutusel alates 1982. aastast kuni kolhoosikorra lagunemiseni Loksa kolhoosi keskusehoonena. 1992-1999 seisis
hoone tühjana. 1990 aastate lõpul omandas Vihasoo kolhoosi keskusehoone Eesti Evangeelne Luteriusu Kirik ning hoonet üritati mõned aastad hoida käigus koolituskeskusena. Hetkel seisab hoone tühjana ja on avariilises seisus.
Allikas: Eesti Arhitrktuur, Tallinn “Valgus” 1999
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Valga Kolhooside Ehituskontori (Valga KEK) haldushoone asub Tõrva äärelinna KEKi tööstusrajoonis. Hoone valmis 1976. aastal, arhitekt Arvi Aasma, sisearhitekt Taevo Gans. Kompaktne 6korruseline lintakendega tornehitis on projekteeritud ja ehitatud ajastule iseloomulikus laadis. Hoone on vertikaalseks dominandiks ümbritsevas maastikus ja tööstushoonete ansamblis.
Hoone on põhiplaanilt ruudukujuline, fassaadi elustavad postidele toetuv esimene korrus ja selle avar klaaspind. Trepikoda, lift ja sanitaarsõlmed paiknevad hoone keskel, perimetraalselt ümber koridori asuvad kolmel korrusel töökabinetid, V korrusel tehniline raamatukogu ning arhiiv, VI korrusel avar saal koos baari ning puhkeruumidega.
Peale KEKi süsteemi likvideerimist 1991. aastal tegutses hoones mõne aasta vältel aktsiaselts TEK Tõrva Ehituskoondis. Tänaseks on hoone oma algse funktsiooni minetanud. Kasutusel on vaid I korrusel asuvad kontoriruumid, ülejäänud majast on küte ja elekter välja lülitatud. Omaniku plaan on hoone renoveerida.
Allikas: Eesti arhitektuur 4, Tln “Valgus”, 1999
Aastatel 1956-1958 vedas nõukogude sõjavägi seoses uue salajase objekti ehitusega Juminda külast ja ümbruskonnast ära kümnete kilomeetrite ulatuses vanu kiviaedasid. Nimelt just siis hakati ehitama Hara lahes Virve ja Hara külade vahel sadade meetrite pikkust sadamakaid, mis ulatus kuni 12 m sügavusse. Tegemist oli allveelaevade baasiga – täpsemalt laevade varjatuse ja kaitse teadusuuringu- ja katsepolügooniga, mis rajati ligi 100 ha maa-alale ümber Hara lahe.
Hara polügoon oli üheks maailma kolmest laevade demagnetiseerimise baasist. Selle veealused rajatised ja kaablite süsteem hõlmasid tervet Hara lahte ja ulatusid Juminda poolsaare tipust 18 km kaugusele neutraalveteni.
Hara lahe objekt oli nii salajane, et lahte meritsi sisenemiseks tuli selleks eelnevalt küsida luba sõjaväeosa 20405 komandörilt Tallinnast (Tallinna mereväebaasi komandörilt). Kuigi Hara lahes oli kümneid toodreid ja poisid, mis tähistasid veealuste mõõtestendide asukohti, tuli tsiviillaevadel seal liigeldes pöörata tähelepanu vaid kahele valguspoile, mis tähistasid „kõigi laevade liiklemiseks suletud rajooni”. Need poid ja Hara saare meremärk olid ainsad sealse akvatooriumi meremärgid, mis olid kantud ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud hüdrograafiateatmikesse.
1960ndate algul kerkis lahe idapoolsele kaldale lisaks terve väikese linna jagu hooneid. Otse mererannale ehitati kenad kahe-kolmekorruselised hooned magnetismi mõõtejaamadele, lähikonda ühe-kahekordsed hooned staabi ning laborite tarbeks, kasarmu, klubi, kuus 3korruselist korterelamut, üks 5korruseline korterelamu jms. Mööda mereäärt kilomeeter põhja poole rajati laevade varjatuse ja kaitse teadusuuringu instituudi peahoone.
Lahe edelakaldal asuv tehniline baas oli pikk merre ulatuv raudbetoonsild, mis oli täis pikitud mitmesuguseid agregaadiruume, sõrestiktorne, kaablitrumleid jms. Lahe põhi täideti betoonpostidele kinnitatud risti-rästi kaablipõimikutega, toodrialustega, hüdrofonidega, mille abil mõõdeti ja üritati vähendada sõjalaevade tekitatavaid füüsilisi välju (müra, magnetväli jm). Suurpea instituudi tehnilises keskuses paiknesid magnetilise modelleerimise ja elektriväljade laboratooriumid, hüdroakustilise ja hüdrodünaamilise stendi keskus, laeva magnetvälja vähendamise stend jms.
Refereeringu allikas: Projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”. Demagnetiseerimise instituudi laboratoorne peakorpus Pärispeal Kuusalu vallas Harjumaal. Tähiste, A., Mõniste, M. Kärdla, 2016.
Vabariikliku Koondise «Eesti Kolhoosiehitus» (EKE) Rapla Kolhooside Ehituskontori (Rapla KEK) haldushoone asub Raplas Mahlamäe ja KEK-i elurajooni vahelisel pargialal. Hoone on unikaalse ja silmapaistva arhitektuuriga ehitis Eesti arhitektuuriajaloos ning omanäoline näide Eesti maa-arhitektuuri paremikust. Hoone arhitekt on Toomas Rein, sisearhitekt Aulo Padar. Hoone valmis 1977. aastal ning oli kuni 1992. aastani kasutusel Rapla KEKi haldushoonena. Hoonet iseloomustab ajastule omane Nõukogude Eesti modernismi tehnofuturistlik suundumus ning Lääne firmadele sarnane korporatiivse identiteedi väljendamine arhitektuuris.
2015. aastal tunnistati see ühe esimese Eesti NSV aegse kolhoosiehitusobjektina kultuurimälestiseks.[1] Aastal 2021 nimetas Eesti Arhitektide Liit Rapla KEKi halduskoone 20. sajandi kümne tunnustamisväärse arhitektuuriobjekti hulka kuuluvaks.[2]
KEKi tegevuse lõppemisel 1992. aastal moodustus selle osakondadest mitmeid eraettevõtteid, mis asusid hoones ruume
rentima. Alates 1993. aastast haldab hoonet ettevõte Okta Centrum AS. Tänaseks on hoone täielikult amoritiseerunud, üürnikud välja kolinud ning omaniku otsusel ka küte välja lülitatud.
Allikas: Muinsuskaitseamet. Rapla KEK’i haldushoone eksperthinnang.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu Valgeranna puhkekompleksi saun-puhkemaja ning kino-mängudemaja esialgsed projektid valmisid arhitekt Meeli Truu käe all EKE Projektis 1974-1975 aatatael. 1977. aastal valmis neist esimene – saun-puhkemaja. Korrigeeritud projekti järgi alustati kino-mängudemaja ehtust 1978. aastal, hoone valmis järgmisel, 1979. aastal.
Rannalähedases männimetsas futuristlikult mõjuv puitlaudisega hoone (1980ndate aastate keskel on algne punasest kärgtellisest välisfassaad murenemise tõttu kogu ulatuses kaetud püstpuitlaudsega). Maja on ääretult plastiline, iseloomulikud on ümardatud nurkadega mahud, milles kasutatud Tallinna Ehituskeraamika Tehase (TEKT) spetsiaalsel liinil valmistatud lekaaltellised. Hoonet iseloomustab läbitöötatud detailikäsitlus (betoonist vihmaveerennid ning –kogumisanumad, ümardatud ning pehmed nurgad sissepääsu juures jne). Stiililiselt sarnane kõrval asuva saun-puhkemajaga.
Hoone keskne osa on vestibüül koos terrassile viiva trepiga, keeruka sise- ja välisstruktuuriga – katuseplatvormid, suletud hoov peasissepääsu ees, sisekoridorid ja puhkenurgad katusel asuvate valgusšahtidega. Hoones asus piljardiruum-tantsusaal koos laiekraanilise kinonäitamise võimalusega 20 inimesele, lauamängude ruumid ja baar. Põhimahuga liitub garaaž kahe autokohaga. Sisearhitekt nagu saun-puhkemajalgi Taevo Gans
Ainulaadne hoonetüüp – nomenklatuuri puhkekodu. Suurepärane näide nõukogudeaegse ehituspoliitika vastuolulisest, so. tüüpsest arhitektuuripraktikast radikaalselt erineva keskkonna ja ruumi loomine. Osa endisest Ministrite Nõukogu puhkekompleksist.
Seoses ENSV Ministrite Nõukogu reosganiseerimisega 1990. aastal läks Valgeranna puhkekompleks Riigikantselei haldusalasse. Aastatel 1992–1997 renditi kompleksi erafirmale, 1997. aastal müüdi see avalikul enampakkumisel erakätesse. Puhkekompleksi peahoone ja saun on olnud pausideta kasutuses algses funktsioonis tänaseni; Kino-mängudemaja hoone jäi kasutuseta seisma 1990ndate alguses ja on seisnud tühjana looduse meelevallas üle 30 aasta.
Kasutatud allikad:
Muinsuskaitseamet. Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitse programm. Pärnu maakonna välitööd ja hinnang ehituspärandile. Lankots, E. 2008.
Eesti Kunstiakadeemia. ENSV MN Valgeranna puhkekompleksi kino-mängudemaja ekperthinnang. Ruudi, I. 2012.
Tartu Kontrollaparatuuri Tehase pioneerilaager “Võrtsjärve”
1899. aastal asutasid kolm baltisakslast – Karl von Lueder, Emil Graf Ingelström ja Karl Otto Baron Stackelberg-Riesenberg Kohila mõisa (saksa k Koil) juurde ettevõtte Aktiengesellschaft der Holzstoff- und Kartonfabrik „Koil“ (Kohila puumassi ja -papitehase aktsiaselts). Aktsiaseltsi põhikapitaliks oli 500 000 kuldrubla ehk 2000 aktsiat á 250 rubla. Kohila mõisalt osteti 40 000 kuldrubla eest tööstushooned koos selle alla jääva maa-ala ning turbarabaga.
Vabrikus töötas u 60 inimest. Aastatoodang oli 70 000 puuda (u 1147 tonni) puitmassi ja umbes 9000 rubla väärtuses kartongi. Arvestades Venemaa turu nõudmisi, võeti 12. detsembril 1906 aktsionäride erakorralisel koosolekul vastu otsus ehitada kartongivabrik ümber paberivabrikuks. Vabriku ümberehitamisega alustati 1907. a veebruaris, käikulaskmine oli sama aasta septembris. Ettevõtte ametlikuks nimetuseks sai Aktiengesellschaft der Papierfabrik „Koil“ (Aktsiaselts Kohila Paberivabrik).
Vabrikul olid esindused peale Tallinna veel mitmel pool mujal: Riias Treffin, Varssavis Glücksberg, Peterburis Pumpjansky ja Moskvas kaubamaja Vennad Dienesnann & Ko. Spetsiaalsed esindused manufaktuur- ja tapeedipaberi realiseerimiseks asusid Harkovis (Karl Kusmann), Kiievis (Bord ja Zetlin), Odessas (Gintzburg) ning Vilniuses (Goron).
Kuni 1908. aastani veeti tooraine raudteejaamast vabrikusse, ning valmistoodang vabrikust raudteejaama hobustega. 1908. aastal ehitati vabrikusse raudteejaamast haruraudtee. 1912. a osteti vabrikule esimene 30-hobujõuline auruvedur.
Esimese maailmasõja periood oli vabrikule raske. Suuri probleeme oli toormaterjali saamisega. 1918. aasta veebruaris jäi vabrik seisma – revolutsiooniga kaasnenud segadus oli viinud kaosesse Venemaa turu. Vabrik õnnestus taas käivitada alates 1920. aasta juunis. Majanduslike olude paranemisel jätkati järk-järgult vabriku rekonstrueerimist. Vaatamata üleüldisele majanduskriisile ja muudele probleemidele tugevnes aktsiaselts aasta-aastalt. 1924. aastaks saavutati jälle parimate aastate toodangu tase.
1940. a juulis natsionaliseeriti Nõukogude võimu poolt ka Kohila paberivabrik. Aastatel 1941-1944 töötas vabrik Saksa okupatsiooni tingimustes nime all Ostland Faser-Gesellschafft m.b.H. Werk: Papierfabrik „Koil“. Nõukogude perioodil oli ettevõtte nimeks Kohila Paberivabrik. 1971. aastal töötas vabrikus umbes 350 töölist. Toodeti trüki- ja kirjutuspaberit, koolivihikuid, tapeeti ning paberkotte.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järel 1991. aasta augustist kandis vabrik lühikest aega nime riiklik akstsiaselts (RAS) Koil. Aastatel 1994–1999 tegutseti nime all aktsiaselts Kohila Paberivabrik. Siis tehas pankrotistus ja ettevõtte omandas Norra firma AS Lindegaard. 2003. aastal sai vabriku omanikuks Ameerika kontsern Smead. 2008. aastal müüs Smead oma Euroopa haru hollandlastele, Eesti tehas suleti.
Alates 2021. a tegutseb vabriku vanas osas MTÜ Kohila Paberivabrik eesmärgiga on luua kogukondlik multifunktsionaalne kogukonna- ja kultuurikeskus ajalooliste Kohila Paberivabriku ruumidesse.
Refereeritud aadressilt www.kohilapaberivabrik.ee
“Estonia” kolhoos oli Paide rajoonis tegutsenud kolhoos ja üks Eesti NSV edukamaid ühismajandeid. Kolhoosi kontor asus Oisu alevikus. Aastail 1949–1989 oli kolhoosi esimeheks Heino Marrandi, kes pälvis töö eest kahel korral Lenini ordeni, ühel korral sotsialistliku töö kangelase aunimetuse ja Eesti NSV teenelise põllumajandustöötaja aunimetuse. 1993. aastal moodustati likvideeritud kolhoosi asemele osaühing Estonia, mis on tänaseni üks suuremaid põllumajandusettevõtteid Eestis.
Allikas: Vikipeedia
1794. aastal käivitas Carl Philip Amelung Viljandimaal Meleski külas oma teise klaasivabriku. Sellest sai 19. sajandi Baltikumi suurim klaasikoda. Vabrik töötas lakkamatult alates loomisest kuni 1914. aastani, mil see tooraine puudumise tõttu kuueks aastaks seiskus. 1920. aastate algul renditi Meleski vabrik Johannes Lorupile, kel õnnestus tehas majanduslikest raskustest välja tuua. 1929. aastaks oli töötajate arv kasvanud juba kahesajale kuid 1929. alanud üleilmne majanduskriis ei läinud mööda Meleski vabrikustki. Tootmine vähenes, sest pudelite ja purkide tellijad olid samuti majandusraskustes. 1932. a rentis J. Lorup Tallinnas Koplis tühjana seisnud vabrikuhoone, kuhu võttis kaasa suure osa Meleski vabriku sisseseadest ja töölistest. Meleskis jätkus lihtsama klaastaara valmistamine Meleski Klaasivabrik OÜ nime all.
Pudelite-purkide valuvormid olid võrreldes valmistoodanguga suhteliselt kallid, seetõttu kasutati samu vorme pikki aastaid ning erinevate tooteliikide jaoks kujunesid välja kindlad valmistajad. Näiteks 1920ndatel valmistas suure osa Eesti alkoholitootjatele vajamineva taara Eesti Klaasitööstuse AS (EKO) Eidaperes. Kui Eidapere tehas majanduskriisi tõttu suleti, läks suurem osa tootmisest üle Meleski klaasitehasesse. Väiksemate partiide osas pakkus Meleskile konkurentsi Tartu Klaasivabrik.
1940. aasta juunis natsionaliseeriti Lorupi, Meleski ja Tartu klaasivabrikud. Need liideti üheks riiklikuks ettevõtteks, mille uueks nimeks sai Tarbeklaas. Endisele Lorupi vabrikule Tallinnas jäi uues ettevõttes juhtiv roll. 1960. aastal ühendati hääbuma kippuva tootmismahuga Meleski Klaasivabrik Tartu Ehitusmaterjalide Tehasega (TET). Eesti klaasitööstuse ühest tähtsaimast tehasest sai tagasihoidliku tiitliga Tartu Ehitusmaterjalide Tehase Meleski klaasitsehh. Valmistati peamiselt pruunist klaasist alkoholipudeleid, piimapudeleid ja tehnilist taarat kuid vähesel määral ka pressklaasist nõusid. 1978. aastal valmistati Meleskis 11,7 milj pudelit, lisaks 0,8 milj ühikut tehnilist taarat.
1987-1988. a rekonstrueeriti Meleski klaasitsehh kuid vaid mõni aasta hiljem lõpetati Meleskis klaasitootmine ning vabrik seadistati ümber paneelelamute ehituses kasutatava tihendmaterjali poroisooli tootmiseks. Peale riigikorra muutust 1991. aastal Meleski toodangule ostjaid ei leidunud ning kogu Meleski tsehh suleti. Täna seisab vabrikuhoone tühjana.
Allikad: Tartu Ehitusmaterjalide Tehas, Kirnal, Vaigla, Tln “Eesti Raamat”, 1986; Ruussaar, A., Võsaklaasist kristallini, 2006; Ruussaar, A., Klaasimeistrid, Äripäeva kirjastus, 2021.
