Raikküla kolhoosi kontori-klubihoone (arhitekt Ain Padrik, sisearhitekt Aet Kuusik) on üks silmapaistvamatest postmodernistliku maa-arhitektuuri näidetest Eestis. Hoone paikneb nüüdisaegse elamutsooni ja ajaloolise mõisakompleksi vahel. Dialoogis Raikküla mõisaansambliga põimib see klassitsistlikule arhitektuurile viitavaid (sambad, frontoonid, pilastrid) ja kolhoosiaegsele tüüparhitektuurile omaseid elemente. Hoone vormi muudavad suursuguseks mõisalik sissepääs ja madalamad külgtiivad, millest üks pool oli planeeritud kontoriks ja teine klubiks koos avara saali ja kohvikuga.
Keskuse raamatukogu paiknes kabelit meenutavas kammersaalis, mille ruumiidee algne viib tagasi mõisaarhitektuuri traditsioonideni. Hoone vestibüüli sisenejale avaneb vaade Dolores Hoffmanni värvikirevatele, stiliseeritud Eesti maastikku kujutavatele vitraažidele, mis kitsaste aknaavadena läbi mitme korruse kõrguvad. Vitraažidel on kujutatud rookatusega rehielamut ja õunapuuoksa, rohelisi aasasid ja voolavaid siniseid jõgesid ning mustavalgekirjut lehmakarja.
Pärast kolhoosiaja lõppu võttis Raikküla kolhoosi vara üle OÜ Raikküla Farmer. Ettevõtte juhi Tõnu Rahula eestvedamisel said teoks hoone renoveerimistööd 2018. aastal. Terviklikult säilinud vitraaži peetakse endise hoone uhkuseks.
Refereeritud: Anna-Liiza Izbaš, Raikküla kolhoosikeskuse vitraažid ja raamatukogu kompositsioonid, Näitus „Monumentaal- dekoratiivkunst Nõukogude Eestis”
